Tarmo Sarapuu istus oma kulunud diivanil, suu saunakrõpsudest soolane ja käes külm õlu. Ta jõllitas telekat, kus Tottenham Hotspur jälle kaotas karikafinaali – juba 16. aastat järjest. „Pole hullu, poisid, järgmine aasta on meie aasta!“ hõikas ta optimistlikult, pühkides käe dressipükstesse. Ta poeg Oliver ohkas kõrval: „Issi, sa ütlesid seda ka eelmisel aastal. Ja üle-eelmisel. Ja üleeelmisel.“ Tarmo rüüpas lonksu ja muheles: „Aga ühel päeval – ühel ilusal päeval – hoian ma käes kahte asja: õlut ja Tottenhami karikat!“ Just siis libises tal käest õlu, pritsides kogu diivanile. Oliver vaatas teda ettevaatlikult. „Kas sa oled kindel, et sa suudad oma lootuse samal tasemel hoida, kui õlu isegi maha kukub?“ Tarmo silmitses õlleplekke ja naeratas: „Ma ei loobu kunagi, Oliver. Ükskõik, kas on õlu või Spurs.“